Arvatekse, et Eestimaal on mängitud kannelt juba 2000 aastat ja seda arvateks seetõttu, et vanades lauludes räägitakse kandlel mängimisest ja kandle tegemisest. Vanasti õpiti pillimängu kuulmise järgi isalt või vanaisalt. Pilli mängisid mehed ja oli loomulik, et igal mehel oli olemas oma pill. Iga pillimees valmistas oma pilli ise, mida soodustas puutööoskus, mis võimaldas oma pilli ise meisterdada. Praegusel ajal valmistatakse ise või tellitakse pillimeistri käest. Praegu on võimalik kannelt õppida erinevates huvikeskustes, muusikakoolides või isegi laagrites. (Jussufi, 2018 Setumaal nimetati kannelt isegi jumala loodud pilliks, seega seda pilli võis mängida isegi siis kui muu lõbutsemine ja pillimäng oli keelatud (Tampere, 1975). Lõuna-Eesti oli 19. sajandi lõpul - 20. sajandi algul seltside arvult Eestis esirinnas. Seltisiliikumisega oli seotud kultuuriline ja muusikaline tegevus.

Kannel on üks populaarsemaid eesti keelpille. Ühise kandlenimetuse all esineb mitu erinevat pillitüüpi - väikekannel, labaga kannel, uuem kannel, kromaatiline ja saatekannel. Kõiki kandletüüpe ühendab see, et heli tekitavad kahe punkti vahele pingultatud pillikeeled, kus iga pillikeel annab seda näppides ühe kindla kõrgusega heli. (Tõnurist, 2008)

AVäikekannelt tundsid kõik läänemeresoome rahvad (eesti kannel, setu kannõl, soome ja karjala kantele, liivi kandla, isuri kannel, vepsa kandel, vadja kannõl ), balti rahvad (läti kokle, leedu kankles) ja loodepiirkondade venelased (gusli). (Tampere 1975). Labaga kannel on tegelikult väikekannel, kuid selle ülemisel laiemal osal on lauakujuline pikendus - laba. Setud andsid labale nimeks helühänd ehk helisaba, mis tegevat pilli heliomadusi paremaks.

Kannelt mängitakse sõrmedega. Vanemal ehk väikekandelel on taveliselt 6-7 jõhvist, lambasoolest või metallist keelt, mis on paigutatud ühest puutükist õõnestatud pillikorpusele.(Roos, 2010) Kõige parem on teha pillikorpus kuusepuust, kuna see heliseb kõige paremini

Väikekandle puhul saab kasutada erinevaid mängimistehnikaid nagu katmistehnika ja noppimistehnika. Katmistehnika puhul kaetakse vasaku käega kinni need keeled, mis ei tohi kõlada, parema käega tõmmatakse üle keelte ning kõlavad katmata keeled. Noppimistehnika puhul nopitakse ehk sõrmitsetakse neid keeli, mis peavad kõlama. Üldiselt peetakse katmistehnikas mängimist vanapärasemaks ja noppetehnikas mängimist uuemaks mängimisviisiks.

Väikekannelt peeti sobivaks mõtisklemiseks, samuti haigete rahustamiseks ning mängimiseks nii pulmades kui matustel (Jussufi, 2018). Samuti sobib väikekannel suurepäraselt kodus musitseerimiseks, laulu saateks, ansamblimänguks, jutu taustaks ja töös lastega. Üha enam leiab väikekannel populaarsust pedagoogide hulgas, kuna on lihtsalt õpitav ja samas ka lihtsalt õpetatav. Muusikaterapeudid soovitavad väikekandle rahustavat heli stressi maandamiseks ja lõõgastumiseks.