Väike löökpillid

Löökpillid on Eestis üsna tagasihoidlikult esindatud pillirühm. Osa neist on sarnaselt puhkpillidega kindlaotstarbelised, mitte meelelahutuslikud, instrumendid.
Lokulaud, käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill, jauram Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalinstrumendina. Tema kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest.
Puhtpraktiline väärtus oli karjaste ja öösiti metsas tööloomi - härgi ja hobuseid söötvate õitsiliste ehk õitsikarjuste käristitel ja tirinuiadel, millega hirmutati metsakiskjaid ning puust või plekist krappidel (karjakell). Käristit kasutati ka mõisa ajujahtidel. Pillina on mõnevõrra kasutatud helirauda, mis kujutab endast metallvõru või trianglit, mida löödi metallkepikesega.

Rütmipillid on samuti pingipill - heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust (pinki, põrandat, uksepakku) otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades ning umba ehk jauram, mis kujutab endast vibukujulist instrumenti. Selle külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad.
Vähesel määral on kasutatud ka trumme. Näiteks Setomaal oli kasutusel väike ühelt poolt nahaga kaetud trumm ehk puuben, mis on venemaise päritoluga.

Idiofonide puhul on helitekitajaks pilli materjal oma jäikuse või elastsuse tõttu, nt lokulaud, parmupill jms. Lokulaud (Virumaal ka kola) kuulub nn löödavate idiofonide hulka. Lokulaud koosnes põikpuu küljes rippuvast puulauast, mille vastu löödi vaheldumisi kahe puuvasara või nuiaga erinevaid rütmilisi signaale. Iga kindel rütm tähendas kindla sisuga teadet, mida ümberkaudne rahvas üheselt mõistma pidi.
Virumaal löödi vanasti lokku eeskätt “tööliste kojutulekuks”, siis “karja kojutulekuks” ja “tulekahju teadaandmiseks”. 1930. aasta seisuga sedastas E. Ariste, et “Põhja Eestis on peaaegu ainukeseks ülesandeks tööliste kojukutse”.
Kõige rohkem kasutati lokulaudu nähtavasti mõisates, kus see 19. sajandi lõpus juba kaduma hakkas, mõnes kohas asendas seda aga rippuv kell. Üks selline on praegugi Virumaal Sagadi mõisa väravas alles. Mõnes kohas võeti puust loku asemele tarvitusele raudsed lokud – adrahõlm, rööpa tükk jms (Virumaalt on teateid Vaivarast ja Väike-Maarjast).

Muudest rahvapärastest idiofonidest on Virumaalt vaid üksikteateid ning pole alati selge, kuivõrd laialdaselt mõnda neist ühes või teises piirkonnas tunti ja kasutati.
Mõneski Eesti piirkonnas on rütmi- ja mürapillina ülemeelikus meeleolus kasutatud pikka keppi, millega tõmmati rütmis kraapides mööda põrandat või pinki, millele vajadusel tuhka peale raputati. Selliseks käepäraseks kepiks oli kõige sagedamini luuavars.
Idiofonide hulka kuuluvad veel kolmnurksed trianglid, mida Virumaal teiste pillide saateks löödi, ning mitmesugused signaalse, vanasti kindlalt ka maagilise tähendusega puust ja plekist lehmakrapid, hobuste metallist kaelakellad ja aisakellad ning kuljused.

Membranofonide helitekitajaks on pinguldatud membraanid, mis on tehtud nahast, kilest jms materjalist. Virumaal kasutatud membranofonidest on teateid trummi, kammipilli ja põsepilli kohta.

Trummide kasutamise ja trummitüüpide kohta on konkreetseid teateid väga vähe. Vanadel pulmapiltidel võib siiski näha väiksemaid, enamasti ühepoolseid, kõrinatega varustatud ja tamburiini meenutavaid raamtrumme, mida ühe pulgaga löödi ja nõnda lõõtspillimängule rütmisaadet tehti.
Viru-Nigula kihelkonna Vasta külas olnud 1920. aastail ühes musikaalses peres teiste pillide seas ka väike trumm, kahe poolega, pisike nagu sõel, löödi käega.