Ukulele

Ukulele on kitarri meenutav Hawaii päritolu keelpill. Ukulele teeb eriliseks neljas ehk G-keel, mis häälestatakse samas oktavis. Portugalist pärit pillide ja uute ideede segunemisel kujunes välja pill, mida täna tunneme ukulele nime all. Diazi, Nunesi ja Santot on kõiki ühel või teisel hetkel peetud ukulele loojaks, aga kuna nad kõik hakkasid neid pille tegema umbes samal ajal, siis on pea võimatu öelda, kes oli esimene. 20. sajandi alguses hakkas ukulele levima ka väljapoole Hawaii saari – USA-sse ja Euroopasse. Ukulelet mängivad igas vanuses harrastajad üle kogu maailma. Ukulele on omalaadse tämbriga instrument, millega mängitakse nii rokki ja bluusi kui ka klassikalist ja folkmuusikat. Kuigi ukulele on väike pill, on sellel suurepärased mängutehnilised võimalused. Selle tõestuseks on Hawaii rahva seas armastatud laulja, laulukirjutaja ja ukulelemängija Israel Kamakawiwo (1959–1997), kelle salvestatud popurriid lauludest „Over the Rainbow”* ja „What a Wonderful World!”** mängitakse raadios tänapäevani. Juba neljandast eluaastast alates on ukulelet mänginud kuulus laulja ja ukulele virtuoos Jake Shimabukuro (sünd 1976).

Ühel päeval kuulis seda pilli mängitavat Edward Purvis, kes oli Briti armee ohvitser ja juhtival kohal Kuningas Kalakaua siseturvalisuse eest vastutavas organis. Talle väga meeldis pilli suurus ja selle kõla ning ta palus, et teda õpetataks seda mängima. Mitte kaua aega hiljem oli ta juba osav mängija ja mängis pilli ka õukonnas. Purvise väike kehaehitus ja tema elavad veiderdused pillimängu ajal andsid inimestele alust võrrelda teda hüppava kirbuga. Hawaii inimesed, kes armastasid paljudele asjadele hüüdnimesid panna, kutsusid teda “ukuleleks” (uku tähendab kirp ja lele tähendab hüppamine). Pilli saatis kohene edu ja isegi Kuningas Kalakaua õppis seda mängima. Peale seda kui USA annekteeris Hawaii (1898), hakati seda ülejäänud riigile reklaamima kui unistuste troopilist saart. Koht, kus nad suurelt välja astusid, oli Panama-Vaikse ookeani Maailmanäitus aastal 1915. Nende esitluses oli küllaldaselt ukulele muusikat. Sellest sai alguse suur ukulele buum inimeste seas, kes unistasid müütilisest saarepelgupaigast. Ukulele hakkas järk-järgult kanda kinnitama ka muusikatööstuses ja 30-ndateks aastateks olid enamuste klaverinootide kohal ukulele akordidiagrammid. Tänu Ukulele Ike’le muutus pilli maine drastiliselt: ukulelet hakati seostama suitsuste baaride, kübarate ja jazzilike lauludega.Kui Wall Street 1928 kokku kukkus, langes ka ukulele populaarsus. Praegusel ajal on ukulele populaarsust suuresti tõstnud Interneti areng ja Hiina ning muude idamaade import. Internet on toonud ukulele muusika inimestele “koju kätte” ja kuna see kõlab hästi ning seda on lihtne õppida, mängitakse seda enda lõbuks väga palju.

Kõige levinumad ukulele suurused on: sopran ukulele (standardsuurus), ananassi kujuline ukulele (S. K. Kamaka väljatöötatud kuju), kontsertukulele (alt ukulele), tenor ukulele, bariton ukulele. Lisaks on olemas ka tasku ukulele (pikkolo/sopranino ukulele) bass ukulele, kontrabass ukulele. Ukulele on oma väiksuse ja lihtsuse tõttu jõudnud ka koolidesse- Soomes, Rootsis ja Kanadas alustatakse pilliõpet ukulelega ja ka Eestis kasutatakse seda pilli koolides muusikaõppeks. Eestis tegutseb ka UkuKlubi. Üks pühendumaid ukulele propageerijaid Eestis on muusik Joosep Sang, tema käe all tegutseb aastal 2018 loodud Eesti Ukuleleorkester.