Lehtrikujulised puhkpillid on inimkonna kaaslaseks olnud vaata et algusest peale ja igas maailma paigas. Muidugi iidsetel aegadel valmisid need pillid loomasarvedest, merekarpidest, aga ka puidust ja alles hiljem erinevatest metallidest. Samuti ei pruugitud kasutada päris vanasti neid pille üldse mitte muusika tegemiseks, vaid signaalide andmiseks jahi- või sõjakäigul, samuti igasuguste usukommete täitmise juures. Kuid juba antiikajal kuulusid pasunad sõjavägede orkestritesse koos trummidega ka meeste ergutamise ning vaenlaste hirmutamise eesmärgil.
Puhtalt muusika mängimiseks hakati trompetit kasutama alles renessansiajal umbes 13. sajandil. Siis oli trompetil küll keerdus toru, aga klappe mitte. 14. sajandil arenes sellest välja liuguriga trompet, milles õhu teekonda pillitorus mõjutati liuguri liigutamisega. Tänapäevased ventiilid eri helikõrguste mängimiseks aga sai trompet endale alles 19. sajandil.
Tänapäevane trompet on pikk kirjaklambri moodi kokku keeratud metalltoru pika lehtrikujulise suuga ja kolme ventiiliga, Trompeti huulikul on ringikujuline serv ja selle järel avaram kauss, millest edasi satub sissepuhutav õhk hoopis kitsamasse n.ö kõrisse ja sealt edasi trompetitorusse. Väljuv heli kujuneb lõplikult pilli lehtris. Häälestuse muutmiseks on trompetil häälestuskroon, mida edasi-tagasi liigutades muutub pilli häälestus madalamaks või kõrgemaks.

Taskutrompet on B♭- või C-trompet, mille torud on keritud palju väiksemaks mähiseks kui tavaline trompet, tavaliselt väiksema läbimõõduga kelluke. See ei ole kontserdibändi või -orkestri standardinstrument ja seda peetakse üldiselt uudseks. Seda on kasutanud solistid džässis (Don Cherry mängis sarnast taskukornetit) või muud ansamblid, et lisada elegantsi ja vaheldust.

Trombooni nimi pärineb itaalia keelest, kus see tähendab suurt trompetit. Nagu nimigi ütleb, on sellel trompetiga samad eelkäijad. Aga tromboonist kui eraldiseisvast pillist on põhjust kõnelda alates 15. sajandist, mil selle eri kujud levisid üle Euroopa ja seda hakati kasutama vaimulikus muusikas, kontsertidel ja väliüritustel. 17. sajandil läks tromboon ajutiselt moest välja ja selle kasutamine lõpetati peaaegu igal pool, välja arvatud Austrias.
Tüseda ja küpse häälega tromboonid asuvad orkestris dirigendi paremal käel orkestri tagumises otsas trompetite ja tuubade vahel. Neid on tavaliselt kolm ja tihti kasutatakse neid ka triona. Trombooni mängimiseks hoitakse pillli horisontaalselt suu ees, puhutakse huulikusse ja parema käega liigutatakse U-kujulist nn kulissi.

Fanfaartrompet, mida nimetatakse ka heraldtrompetiks, on vaskpuhkpill, mis sarnaneb trompetiga, kuid on sellest pikem ja suudab mängida spetsiaalselt koostatud fanfaare. Selle lisapikkus mahutab ka väikese piduliku bänneri, mille saab sellele paigaldada.
Hiliskeskajast alustasid sirged heraldtrompetid (tuntud kui buisine) ja hiljem keritud klapita naturaalsed trompetid, klarioonid ja trummid (tavaliselt mõrrad ja tenorid) fanfaare, tähistamaks olulisi pühi või tseremoniaalseid sündmusi.