Šoti torupill on Šotimaale omane torupilli tüüp.
Ehituselt koosneb šoti torupill nahast õhukotist, õhupuhumistorust, meloodiatorust (sõrmiline) ning kolmest burdoontorust (bass ja kaks tenorit). Pilli puitdetailid valmistatakse enamasti mustast dalbergiast. Šoti torupillide mängutraditsioon on laialt levinud ka suure šoti kogukonnaga välisriikides (näiteks Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Uus-Meremaal), samuti mitmetes endistes Briti impeeriumi asumaades (näiteks Indias, Nepalis, Malaisias ja Singapuris). Torupille on alates 18. sajandist koos trummidega kasutatud ka Briti armee mõnedes üksustes.

Torupilli mängiti tantsuks ja muidu meelelahutuseks perekonnapidudel, talgutel, kõrtsis. See oli väga tähtis pill ka selliste pidulike sündmuste juures, nagu näiteks pulmad.
Torupilli mängiti Eestis tõenäoliselt juba 13. sajandil. Igatahes 16. sajandil mainitakse kirjalikult eesti talupoegade suuri torupille ja sel ajal olid need Eestimaal juba armastatud instrumendid. Täpselt ei teata, kust torupill Eestisse jõudis, aga ühe muistendi järgi olnud torupilli loojaks vanapagan ise.