Jahisarv (ka:püssirohusarv) on ventiilideta metallpuhkpill, millega antakse jahisignaale. Kasutati põhiliselt ajujahil, kuid on olemas ka jahisarve orkestreid. Jahisarv on metsasarve otsene eelkäija.

Metsasarv arenes umbes 17. sajandil välja Prantsusmaal kasutatud jahisarvest. Selle juures muutus huulik teistsuguseks, kõlalehter painutati sõlmekujuliseks, nii et pilli hääl sai sooja ja paindliku kõla, ja peagi hakati metsasarve kasutama orkestrite koosseisus.
Muidugi olid need alguses enamikus tehtud loomasarvedest, mis neile ka nime on andnud. Keskajal olid küttimise ja loomade karjatamise juures levinud nii sirged kui kaardus helisarved, ja neid kasutati ka sõjaväes.
Metsasarve hääl on soe, kume ja huikav. Seda pilli mängitakse huulikusse puhudes ja pilli käte vahel hoides, sõlme osa allapoole. Vasaku käega vajutatakse kolme või nelja ventiili, mis pikendavad või lühendavad pillitorru puhutavat õhuvoogu, ja parem käsi asub kõlalehtri sees, et pilli toetada ning muuta selle heli mahedamaks ja mitmekesisemaks.

Esimesed sarvepillid tehti looma sarvedest. Aafrikas valmistati need antiloobisarvest, lehmasarv oli asendusmaterjal. Tohust sarv oli karjapoisi lahutamatu kaaslane. Väikesed sarved ja pikad sarved on olnud muistsetest aegadest rahvaviiside head edasiandjad.
Sarvepill on tehtud 100% sarvest või puust. Sarve pilli on imelihtne valmistada, sest seal peab sarvest ainult ühe juppi ära lõikama, et seda puhuda.

Signaalsarve valmistamiseks kasutati ainult looduslikke materjale, mistõttu nende kasutusiga oli lühike. Need osutusid igapäevaseks kasutamiseks sobimatuks.Kasutusea pikendamiseks otsustasid meistrimehed sarve teha metallist ning parima kõla saamiseks otsustati anda sellele loomasarvede loomulik kuju ilma märgatavate moonutusteta. Sellised sarved andsid tugeva ja võimsa heli, mis levis kaugele üle naabruskonna.