Väga olulise rühma Eesti rahvapillide hulgast moodustavad klarneti tüüpi aerofonid. Viled ja vilepillid liigitatakse helitekitamise füüsikalise protsessi järgi aerofonide hulka, kuhu vasturääkivuste kaudu võivad kuuluda ka näiteks torupill ja lõõtspill.

Roopilli nimetus hõlmab roost, puust, viljakõrrest või hanesulest tehtud klarneti tüüpi puhkpilli. Enamasti sisemaal viljakõrrest, rannikul pillirookõrrest tehtud pill. Sarnased roo- ja kõrrepillid on tuntud pea kõikjal Euroopas ehk laialdaselt tuntud pill.
Pill koosneb roolülist, mille ülemisse, puhumisotsa on on sõlm alles jäetud. Paari sentimeetri kaugusele ülemisele otsale on torukesse lõigatud piklik kitsas keeleke ehk piuk, mis puhumisel vibreerides häält teeb.

Kui pill on piisavalt pikk siis kannatab ka meloodia tarbeks auke teha.. Pilli peale on tehtud 4-6 sõrmeava. Sõrmeavade olemasolu järgi nimetati niisugust pilli mõnikord ka sõrmiline. Samamoodi on rukkikõrrest valmistatud kõrrepill.
Puust roopillil, mida on nimetatud ka pöörpilliks, on heli tekitava keelekesega pilliosa lõigatud eraldi roo- või sulejupist. See on asetatud eemaldatud südamikuga männi- või lepapuust torusse, mille peal on sõrmeavad. Saavutamaks paremat heli, on puhumisotsa tihendatud vaha või vaiguga. Teise võimalusena hoiab mängija oma keelt õhukindlalt pilliotsal ees.

Roopilli mängisid nii karjased kui ka vanemad mehed valdavalt meelelahutuseks. Poistel, kel oli soov õppida torupilli, soovitati enne roopillimäng selgeks saada. Mängiti tantsu- ja lauluviise, samuti erilisi kiireid kaunistuste ja trioolidega palu.

Roopillist on välja arenenud Eesti kõige tuntum puhkpill - torupill.