Putkevile kuulub oma ehituselt paaniflöödi tüüpi vilede alla.(Tõnurist 1996, 34). Esimesed pilli kasutajad võisid olla põlluharijad kui ka karjakasvatajad, kelle vahetus ümbruses leidus putkevile tegemiseks sobilikke taimi. Eelpool mainitud vilepilli valmistatakse peamiselt putkedest, siis Eesti aladel tehti neid ka pilliroost ja heinaputkedest. (Tõnurist 1993; Tõnurist 1996). Lisaks on võimalik teha ka näiteks bambusest ja konnatatrast.

Putkevile on maailmas üsna laialdase levikuga (Euraasia ja teised mandrid). Näiteks on ta levinud Baltikumis, Venemaal kui ka Soome-Ugri rahvaste seas. (Tõnurist 1993; Tõnurist 1996). Eesti alal võidi putkest valmistada ka teatud juhtudel Setomaal paiknevat paarisvile. Viimasena mainitud pilli mõjutused tulid peamiselt Venemaa aladelt (Sarv&Sarv). Kui tulla Soome-Ugri rahvaste juurde, siis näiteks komidel on putkevile kasutusel reasputkevilena. (Tõnurist 1993). Lisaks Eesti naaberrahvaste juures teati neid pille järgnevate nimedega: Lätis alal lupsoga svilpe/garši, Leedus skudutised, Karjala piirkonnas vihellys. (Kuznetsov; Tõnurist 1993, Tõnurist 1996; Tampere 1975)

Üldiselt on Eestis putkevile kasutatud üksikvilena ja soolopillina, mida mängis vanade traditsioonide järgi meessoost isik. Vastupidiselt Eesti aladele, peeti seda pilli Komide juures hoopiski naiste pilliks. Sealne putkevile oli kasutusel grupi pillina, mis oli jaotatud omakorda grupis kolmeks erineva helikõrgusega putkevileks. Ka pillifunktsioon lähtub suuresti traditsioonist ja neid mängiti muusikalise eesmärgiga. (Kuznetsov; Tõnurist 1993). Grupimänguna oli putkevile (skudutis) kasutusel ka Leedu aladel. Skudutised võisid olla lisaks tehtud ka puidust. Eelpool mainitud vilepillil oli Leedu aladel (nagu komidel) musikaalne ja traditsioone hoidev funktstioon. (Muktupāvels 2002)

Putkevile on vanade traditsioonide poolt peetud nn poistepilliks. Levis uskumused, et kui naisterahvad mängivad vilepilli, siis tõi see ainult kaasa halba ja paksu pahandust. Siiski on ka teateid, et 20. sajandil, kui traditsioonid nõrgenesid, hakkasid neid mängima ka tüdrukud (Tõnurist 1993). Eelpool mainitud vilepilli funktsiooniks võiks pidada meelelahutusliku ajaviidet, mille tegemisel kätkesid rahvuslikud traditsioonid heinateo ajal. (Tõnurist 1993; Tõnurist 1996)

Putkevile meisterdati heinateo ajal, mil vastav taime varss oli piisavalt tugev ning seest tühjema poolsem. (Teatri ja muusikamuuseum). Eelpool mainitud vilepilli on üsna lihtne teha ja meisterdata. (Tõnurist 1996, 10-34). Pilli materjali korjates kevadel või suvel on vajalik meeles pidada, et värske putkematerjali valikul tuleb vältida mürgiseid putkesid(karuputk jne). Peale suve on võimalik putki korjata ka sügisel või talvisel/kevadisel perioodil, kus putked on kuivanud(nn mürgid kinni jäänud) ning nii on võimalik vältida mürgitusjuhtumeid. Eelpool mainitud perioodil on enamjaolt pea kõik putked või putkelaadsed taimed sobilikuks pillimaterjaliks ning ohutud mängida. (Kippar, 16)

Valmistades putkevile, siis järgnevalt on putkevarre keskelt vaja lõigata varss pooleks. Lõigata tuleks nii, et üks osa putkevile osast jääks kinniseks ja teine pool avatuks. Olenevalt pikkusest ja ka teatud juhul jämedusest, on võimalik saada kätte erinevaid helikõrgusi. Kõige algelisem putkevile ongi valmis, kuid lisaks võib ülemisele lahtisele otsale teha veel 2 lisa lõiget(nn kaks teraviku). Eelpool mainitud lõigetega tuleks lahtise osa üks pool jätta kõrgemaks ja teine madalamaks. Putkevile mängitakse nõnda, et pilli avatud üks ots asetatakse vastu alumist huult ning puhutakse eelpool mainitud vilepilli, millele järgnev heli. (Tõnurist 1993)

Eesti filmi andmebaasist on leitav putkevile heli salvestus 1962. aastast, kus putkepilli mängib Eduard Ohov. (Eljas 1962). Sellele järgnes 1986. aastal putkevile heli salvestus, mis on leitav “Eesti rahvamuusika anatoloogia” vinüülilt. Sealt on leitav järgnev putkevile lugu: “Jahisignaal: koerad jänese jälgedel”. (Rüütel 1986). Näiteks on ERR arhiivist video- ja helisalvestusi putkevile tegemistest, selle vilepilli õpetamisest ja ajaloost rääkinud järgnevad isikud: Valter Aun, Igor Tõnurist, Hans Hiiet, Eduard Ohov ja Kalle Tamra. Ühtlasi on 21. sajandil tehtud erinevaid vilepilli õpitubasid, mille raames on õpetatud putkepilli tegemist. Näiteks 2017. aastal toimus koolitus “Puutööpäev ja rahvapillide meisterdamise Kaikamäel” ja folkstuudio Piibarite poolt viidi läbi 2020. aastal üritus “Mardikombestiku läbimäng, Putkevile meisterdamine”.