Plokkflööt, saksa keeles die Blockflöte, on tõlkes mooduliga või plokiga flööt. Pill kuulub aerofonide ja puupuhkpillide rühma ning vilede perekonda.
Plokkflöödi eelkäijad on viled ja vilepillid. Vanimad neist olid loomaluudest ja linnuluudest ning väheste sõrmeavadega. Aegade jooksul on pillimeistrite põlvkonnad vilesid täiustanud eelkõige sõrmeavade juurde lisamisega ja luu on asendunud puiduga (pukspuu, vaher, kask, roosipuu) ning hiljem ka plastikuga. Plokkflöödilaadseid pille on igal rahval ja ka meie pajuvile on selle sugulane. Tänapäevasel plokkflöödil on seitse sirgjooneliselt reastatud sõrmeava pilli esiküljel ja tagaküljel üleval üks ava ehk ülepuhumisava pöidla jaoks (Päts, 2010). Hea plokkflöödi kõlaline ulatus on 2 oktavit ja helikõrgused muutuvad sõrmeavasid sulgedes ja avades (samas, 95). Madalamahäälsetel plokkflöötidel on lisatud liikuvad osad ehk klapid, et ulatuks madalaima tooni saamiseks väikese sõrmega vastava auguni (samas, 95), esimesed andmed avatud klappidega plokkflöötidest pärinevad juba 15. sajandist (Sachs, 2015). Teadaolevalt eristati juba 16. sajandil plokkflööte tonaalsuse järgi ja esindatud olid sopran-, alt-, tenor- ja bassplokkflööt (samas, 310). Plokkflöödi kõla on puhas ja rikkalik. Kõrgemates registrites on heli vali ja terav, madalamas aga vaiksem ja tumedam. Mida massiivsem ja pikem plokkflööt on, seda madalam on selle heli. Piseimad plokkflöödid jäävad alla 20 cm (garklein) ja pikimad on lausa kuni 3 m (subkontrabassplokkflööt).

Plokkflööt on mõlemast otsast lahtine vile- ja nokataolise huulikuga puhutav pill, mille huuliku osas asetseb plokk ja õhupilu ning heli tekitamiseks on pillitoru esiküljel sisselõige ning terava äärega keeleke ehk laabium (Päts, 2010). Plokkflööte on ajalooliselt selle huuliku kuju järgi nimetatud ka nokk-flöötideks ja nokk-viledeks (Vedro, 1929), inglise keeles duck-flutes. Heli tekib õhu vibreerimisel kui õhk suunatakse huuliku läheduses asuva terava serva vastu (Oras, 2015).

Algselt oli plokkflööt valmistatud ühest puutükist, hiljem koosnes see ka kahest omavahel lahti käidavast osast ja kolmeosaline (huulik, keskkosa ja jalus) barokiaegne plokkflööt, mis on meile välimuselt tuttav tänapäeval, on konstrueeritud 17. sajandi prantsuse kuulsaima pillimeistri Jean Hotteterre poolt (Wade-Matthews & Thompson, 2006).

Pole täpselt teada, millisest riigist päris esimene puupuhkpill, millel on plokkflöödile omased tunnused, algupäraselt pärit on. Tõenditest pillist saab rääkida kindalt alates 14. sajandist, kust pärinevad ka siiani vanimad säilinud plokkflöödid. Üks neist on leitud ka Eestist, Tartust 2005. aastal väljakaevamistel ühest keskaegsest lampkastist (Jonuks & Johanson, 2007). Leitud plokkflööt on tehtud vahtrapuust, plokk huulikus kaseoksast ja erinevalt teistest keskaegsetest plokkflöötidest on sellel kõik seitse pealmist sõrmeava ühel joonel (samas, 114). Tõenäoliselt pole pill kohapeal valmistatud, vaid mujalt toodud ja kuulus mõnele linna teenistuses olevale pillimehele, sest lihtrahvas mängis sel ajal enda meelelahutuseks luust (peamiselt lambaluust) valmistatud kuni kolme sõrmeavaga vilepille (samas, 114).

Ka keskaegsetelt gravüüridelt näeme, et plokkflöödid on just linnamoosekantide vilepillideks (samas, 114). Samas saab säilinud keskaja piltidelt näha plokkflööti mängimas karjuseid ja ingleid, mis viitab, et tegemist polnud kõrgklassi hulgas laialt levinud pilliga ja alles alates 15. sajandist pärit piltidelt saab näha, et plokkflööti mängiti ka õukonna muusikas kõrgklassi seltskonnas (Brown, 1995). Igal juhul oli aga tegemist amatööride muusikaga ja pilli mängiti erinevatel pidustustel, pulmades, matustel ja kodus enda meelelahutuseks (samas).

16. sajandi plokkflöödi mängimise kohta on juba rohkem andmeid kui vaid säilinud maalid. Näiteks on teada, et Inglismaa kuningal Henry VIII oli suur kogu plokkflööte, millega oli võimalik mängida ansamblis. 1510. aastast pärineb ka vanim, 5 keheküljeline plokkflöödi mängu õpetus „Introductio gscriben uf pfifen“ (Brown, 1995). Renessansiaegne plokkflööt oli konstrueeritud pigem ansamblipilliks, originaalrepertuaari on pärit just sellest ajast.

Plokkflöödi kuldajastuks peetakse aga barokiajastut (1600-1750), mil pillist kujunes pigem soolopill (Wade-Mathews & Thompson, 2006) ja levis edasi aristokraatide seas ning üha enam mängiti juba professionaalsete muusikute poolt (Utt, 2011). Palju kontserte ja sonaate kirjutati sel ajal plokkflöödile näiteks J.S Bach’i (1685-1750) ja G.F.Händel’i ( 1685-1759) poolt. 18. sajandi keskpaiku loobuti aga plokkflöödist põikflöödi kasuks, millel oli suurem dünaamiline skaala ja parem helikõrguste juhitavus ning sajandi lõpuks oli plokkflööt orkestrist kadunud (Wade-Mathews & Thompson, 2006). Järgmiseks pea 150 aastaks jäi plokkflööt unustustehõlma (Utt, 2011). Õnneks ei pea me plokkflööti siiski nägema vaid muuseumites või lugema selle kirjeldust ajalooraamatust ja seda tänu pillimeister Arnold Dolmetschil’e (1858-1940), kes mõistis, et ilma pillita ei kuule me kunagi enam sellele kirjutatud muusikat ja võttis ette pilli taastamise, valmistades endale 1919. aastal esimese ja täiustatud plokkflöödi (samas, 40).

20. sajandil taastus huvi vanamuusika vastu ja soov seda võimalikult ajastulähedaselt esitada, tõstis plokkflöödi taas ausse. Eesti koolidesse tõi pilli 1930. aastatel helilooja Riho Päts (1899-1977), aga uus jõuline tulemine toimus 1970. aastate alguses, kui koolidesse telliti suur hulk Saksa DV-s valmistatud pille ja muusikaõpetajate õppes viidi Riho Pätsi algatusel sisse individuaalne plokkflöödiõpe (Selke, 2001). Praeguseks on plokkflööt levinuim puhkpill muusikakoolides kui ka põhihariduskoolides ja isegi lasteaedades, mida lapsed mängima õpivad. Pilli ongi sageli peetud lastepilliks, sest seda on füüsiliselt lihtne mängida ja ka mängutehnikat on suhteliselt lihtne omandada. Siiski saab plokkflöödiga mängida ka keerukaid palu ja on seega võrdväärne kõigi teiste pillidega. Eesti muusikutest on plokkflöödile loonud soolo- ja ansamblimuusikat Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür ja Jaan Rääts (1932-2020). Aktiivselt tegutsevad varajase muusika ansamblid Hortus Musicus ja muusikastuudio Cantores Vagantes.

Eesti rahvamuusikasse plokkflööt ei levinud. Maarahvas mängis pidustustel peamiselt torupilli, kannelt, viiulit ja lõõtspilli ja mõnda isemeisterdatud vilepilli. Rahvamuusikas on plokkflööti hakatud üha rohkem vilepilli asendajana kasutama kaasajal (Tõnurist, et.al., 2008). Plokkflöödi esitust mõnes rahvamuusikapalas võib õnnestuda kuulata näiteks pärimusmuusika festivalidel.