Pikkvile ehk ülemheli flööt on pärit Skandinaaviast. Põhiliselt valmistati vilesid (sh pikkvilet) pajust, aga ka pihlakast ja lepast. Puukoorest valmistatud vilepillide traditsioon on levinud piirkondades, kus on lehtpuumetsad. Vilesid mängisid ja meisterdasid põhiliselt lapsed, kuid pikkvile valmistamine eeldas juba suuremat vilumust (Aksdal, 2020, Pilliportaal, kuupäev puudub).
Skandinaavia rahvaste hulgas on tegemist traditsioonilise rahvapilliga. Eestis on saanud populaarseks tänapäeval pärimusmuusikute seas (Pilliportaal, kuupäev puudub).
Nimetused erinevates keeltes: lang seljeflØyte (norra), long willow flute (inglise), sälgflöjt (rootsi), pitkähuilu (soome).

Pikkvile on kuni 80 cm pikkune toru, mis on ühest otsast kinnine ja teisest lahti. Kinnise otsa lähedal on puhumisauk ning lõige, mida nimetatakse vileseadeldiseks. Pikkvilet hoitakse mängides põiki suu ees ning mängitakse ülepuhumise teel, samal ajal pilli alumist otsa sõrmedega kattes või avades. Traditsioonilisel pikkvilel puuduvad sõrmeaugud (Aksdal, 2020, Pilliportaal, kuupäev puudub).

Sarnased pillid on plokkflööt ja põikflööt. Plokkflööti mängitakse otse ning sellel on sõrmeavad. Põikflööti hoitakse põiki ning sellel on klappide süsteem, mis muudab pilli mängimise lihtsamaks ja heli puhtamaks. Õhk puhutakse põikflööti aukhuuliku kaudu (Härma, Muldma, 2016).