Postipasun on klapita silindriline vaskpill, millel on kupuline huulik. Instrumenti kasutati postisõitja või postibussi saabumisest või lahkumisest märku andmiseks. Seda kasutasid eriti 18. ja 19. sajandi postiljonid.
Postipasunad ei pea olema sirged, vaid neid saab kerida – neil on väiksem ava – ja need on valmistatud täielikult messingist. Postisarvel on häälestamiseks liug, kui see on ette nähtud orkestriseadete jaoks.

Karjapasun on eesti rahvapill, varem oli karjaste puhkpill. Karjapasun oli sirge või kergelt kaarjas sõrmeavadeta kooniline toru, mis valmistati puust või puukoorest. Puust karjapasun õõnestati kaheks lõhestatud puuoksast, mis valiti pikkusega 90–180 cm. Kokkupandud pooled kinnitati vitsvõrudega või mähiti spiraalselt kasetohuribadega. Puhumisotsas oli puust või koorest huulik.
Karjapasunaga saab puhuda ainult naturaalhelisid (signaalid, improvisatsioonid). Heliga andis karjane hommikul märku karja väljaajamiseks ning õhtul teatas selle kojutulekust. Karjas puhuti pasunat meelelahutuseks, mõnikord ka röövloomade peletamiseks. Karjapasun kadus üldkasutuselt 19. sajandi teisel poolel.