Saviviled on ajaloos ühed vanimad teadaolevad muusikainstrumendid.  Esimesed teated saviviledest pärinevad Hiinast, Jaapanist, Egiptusest jt vanadest kultuurmaadest. Aga on teada savivilede kasutamisest maijade, asteegide ja teiste Kesk-Ameerika rahvaste juures. Neid kasutati enamasti rituaalides aga ka musitseerimisel. Sageli valmistati neid linnu- või loomakujulisena, siit ka nimetus "linnuvile". Tänapäeval peetakse neid vilesid nende kuju tõttu sageli vaid laste mänguasjadeks.  Savivile on rahva seas levinud ka Eestis ja lähiümbruse maades erinevate nimede all: molinukas, svilpuka- leedulastel, Глиняная свистулька -  venelastel, ūdens svilpe - lätlastel, savihuilu- soomlastel, savipiilu- eestlastel), 18/19.sajandil hakati neid Saksamaal valmistama täpses häälestuses (nimetati okarina/okariinodeks), mis võimaldas neist luua pilliorkestreid. Taolised okariino-orkestrid olid levinud 1930ndail ka Eestis.

Rääkides Eestist, siis ta hakkas levinuma 19.sajandil nagu lastepill lõbustuseks lastele. Valmistati erinevatest materjalidest: savist, puust (nüüd veel plastist), looma- või linnukujulisena, aga Eestis tavaliselt tehti pardikujulisena. Sabaosast oli kujundatud vileava, nii et vileaken jäi kõhu alla. Linnu külgedele tehti 2-4 sõrmeauku, mille abil sai muuta helikõrgust. Kõige vanim savipill Eestis on 16.sajandi leiutis Viljandis ja ta on seakujuline. Levisid nad nii, et rändkaupmehed tõid neid koos savinõudega Venemaalt ja müüsid laatadel.