Viiulite kõige algsem esivanem, rebab, pärineb Araabiast. Sealt levis pill edasi Itaaliasse, kus saavutas kuju, mida täna tunneme, ning on järgnevalt kõlapinda leidnud pea kõikjal üle maa, sealhulgas Eestis. Pill levis parasvöötme maades karjakasvatajate seas, sellest tulenevalt valmistati viiuleid puidust ning nii on see traditsiooniliseks materjaliks jäänud tänapäevani.

19. sajandi lõpuks sai viiul eriti populaarseks talurahva seas – pilli pruugiti rahva rõõmustamiseks külapidudel ning erinevatel elusündmustel (näiteks pulmad, matused, simman, kohalikul tantsupeol jne). Viiulil mängiti enamasti tantsumuusikat.

Kõlalaud on harilikult kuusepuust, mida Eesti metsaküllaselt alalt rohkeltleida olnud on. See on väga hästi kõlav puuliik (kuusepalkidest majalgi on lausa kõla sees!).Kõlakasti alumine pool vooliti seevastu aga vahtrast, tugevast puust. Viiuli roop ning virblidsamuti mõnest tugevamast lehtpuust ning sõrmlaud eebenipuust. Keeled valmistati kashobusejõhvidest (sarnaselt näiteks hiiu kandlele), sooltest (näiteks lambasooltest) võimetallist. Viiuli poognajõhvid tehti samuti ehtsatest hobuse sabajõhvidest. Võrreldesvarasema ajaga, on keelpillide materjalid ning ehitustehnika kindlasti ühtlasemaks jakvaliteetsemaks muutunud. Vaatamata sellele, et viiuleid on keeruline valmistada omadetailirohkuse tõttu, valmistati pille tihti ise. Siiski leidus ka pillimeistreid, näiteks EugenMeri ja Aaro Altpere.

Kõige sarnasem pill folk stiilis viiulile on klassikaline viiul. Ehituslikult neil tegelikult vahetpolegi, sest erinevus seisneb põhiliselt just hoopis mängutehnikas ning kasutusfunktsioonis.
Väike erinevus klassikalise viiulimängu ning folk stiili vahel seisneb näiteks võimalikuspillihoiakus – folk stiilis viiulit (fiddle) võib mängida ka näiteks kaenlas või toetades sedarinnale (nii mängivad sageli just pillimehed vanadel fotodel). Sellisel puhul pole oluline kaõlatoe olemasolu. Mõnikord puudub sellistel puhkudel ka viiuli lõuatugi, kuna see ei leiapraktilist väärtust. Pilli rinnal või kaenlas hoidmine annab pillimehele võimaluse ka endparemini liigutada – tantsumuusika saatel saab viiulimängija ise kaasa tantsida või hoopislaulda.
Pillimängu õpiti reeglina kas omal käel või mõnelt küla osavamalt pillimeistrilt,viiulimängu õpiti enamasti kuulmise järgi, mitte noodist (nagu see on enamasti klassikaliseviiuliõppe puhul).
Sarnaseid pille leidub nii Eestis kui ka lähiümbruses – näiteks varemnimetatud viiuli Araabiamaadest pärit esivanem rebab (vähem keeli kui viiulil, pilli toetatakserinnale ning õlale), kontrabass (viiulist suurem, mängitakse toetades pilli alaosa maha), violada gamba (sarnane kontrabassile, kuid rohkem keeli), hiiu kannel (viiulist erinev häälestus,pilli hoitakse põlvedel, ka pilli kuju on kandilisem ja lihtsam) ning nuppviiul (neli keelt ja igakeele juures veel mõned resonantskeeled, pilli hoitakse lapiti üle rinna ja põlvede, mängitaksepoognaga).
Üsna sarnase ehitustehnika ning algmaterjaliga pillid teenisid sarnaseid eesmärke– tantsumuusika mängimine pidudel ja pulmades. Pillide kvaliteetsemaks muutumisel hakatitegelema ka ühismängimisega ning loodi erinevaid pilliansambleid ja -rühmi. Nii leiabtänapäeval keelpille rohkelt nii tantsulistes rahvamuusikaansamblites kui ka klassikalistessümfooniaorkestrites. Kuid muidugi leidub tänapäeval ka neid osavaid pillimehi, kes katäiesti üksi folkmuusikat mängides tantsusaalid lõbusalt tantsima löövad.